Join the new world

Tavakirjas artikli copytud sisu
Boldis toimetaja märkused.

Kust riik homme raha saab?
RIIK. Ausam on maksustada inimesi selle eest, mida nad ühiskonnalt võtavad, mitte aga panuse eest, mida nad töötades, investeerides ja säästes ühiskonnale annavad.
Kristo Reinsalu

Pangateller töötab 30-40 tundi nädalas ja suudab sooritada maksimaalselt 200 tehingut päevas, teeb vahepeal kohvipause ning lisaks on tal õigus puhkusele ja mitmesugustele toetustele. Pangaautomaat tuleb toime 2000 tehinguga päevas, töötab 168 tundi nädalas ega vaja ühtegi kohvipausi.

Arvutid, mis mõistavad elavat kõnet, suudavad lugeda käekirja ja sooritada traditsiooniliselt inimeste tegevusalaks peetud toiminguid, muudavad paljud asjad üha enam masinate pärusmaaks.

Kuna ööpäev läbi saadaval olevad masinad lühendavad kõiksugu toiminguteks kuluvat aega, siis pole kahtlust, kus peitub tootlikkuse suurendamise võti. Samuti on selge, et globaalses majandusruumis liiguvad kõik tootmistegurid vabalt üle riigipiiride, otsides sobivat keskkonda ning parimaid töötegijaid. Sellisel taustal ei tohiks riik mitte ühelgi tingimusel endale pealtvaataja rolli võtta. Kuid kas üldse annab selliste arengute puhul midagi ära teha riigi ja kogu ühiskonna stabiilse arengu säilitamiseks?

Tulu- või käibemaks. Rikkad muutuvad üha rikkamaks ning vaesed üha vaesemaks. Robert Reich1 näeb ühiskondliku kihistumise pidurdajana, et mitte öelda väljapääsuna, progresseeruvat tulumaksu. Kuna tegemist on äärmiselt vasakpoolse lahendusega, tasuks sotsiaalse võrdsuse tagamiseks kaaluda hoopis esmase maksubaasi nihutamist tuludelt tarbimisele. Ausam on maksustada inimesi selle eest, mida nad ühiskonnalt võtavad, mitte aga panuse eest, mida nad töötades, investeerides ja säästes ühiskonnale annavad. Sellisel juhul on tarbimise kahandamine sisuliselt ainsaks maksude minimeerimise võimaluseks. Samal ajal ei muutu kuidagi stiimulid töötamiseks, säästmiseks ja investeerimiseks. Seevastu tulumaksukohustuse vähendamiseks on ainuvõimalik variant peale offshore’ide kasutamise lihtsalt vähem teenida. See aga vähendab motivatsiooni töötamiseks ning avaldab omakorda negatiivset mõju säästude kogumisele ja nende paigutamisele.

Sigakapitalistlik vastuväide Nr 1: astmeline tulumaks juurutab ebavõrdsust ühiskonnas veelgi enam

Maksustades käivet ehk seda, mida inimesed kulutavad, ja mitte seda, mida nad teenivad, nihkuks koormus töö karistamiselt tarbimise piiramisele. Kuna suurem osa kulutuste kasvust on nii või teisiti seotud nn sümbolanalüütikute 2 klassi tarbimisharjumustega, oleks käibemaksu regressiivse iseloomu tõttu mõistlik kaaluda selle piiritletud ja eranditega kehtestamist kõrgtehnoloogilise revolutsiooniga kaasnevatele kaupadele ja teenustele. Sama ideoloogia alusel võiks seada sisse diferentseeritud maksumäärad meelelahutusele ja üleüldse puhkeaja veetmise valdkonnas. Ühtlasi oleksid need peamised maksustamisviisid tulevikumajanduse võitjate ja kasusaajate tulude ümberjagamisel neile, kes seda kõige enam vajavad.

Tobini maks. Erinevate käibemaksu liikide kehtestamisega seoses on räägitud kõigile valuutaülekannetele ühe protsendi suuruse maksu kehtestamisest. Nobeli majanduspreemia laureaadi James Tobini väljapakutud idee vastu kõneleb aga fakt, et maksu kehtestamisel viiks praktiliselt iga riigi finantssektor oma kauplemise formaalselt üle Kaimanisaartele või Singapuri offshore-keskustesse. Valuutakäibe maksustamine läheks korda ainult kõigi riikide üksmeelsel osavõtul.

Siiski pole Tobini idee iseenesest halb, eriti veel kui tugineda tema 1995. aastal avaldatud uurimuse hilisematele rakendustele. Nende järgi tuleks panna riikides maksu alla valuuta laenamine välismaistele institutsioonidele, kuid ka kodumaiste pankade välismaistele filiaalidele. Nõnda tabaks kehtestatav maks soovimatu spekuleerimise lätet ehk laenu andmist, mille abil toimub panuste rahastamine. Kuigi seesugune maksustamine mõnevõrra piirab kapitali liikumisvabadust, oleks selle mõju majandusele positiivne. Maksu sisseseadmine ei mõjutaks ka riikidevahelist kaubavahetust ning välismaiseid otseinvesteeringuid.


Sigakapitalistlik vastuväide Tobini ideele Nr. 2 Lapsik, kuid aus- iga asi, mis piirab kapitali liikumisvabadust on paha ja halb!

Kindlasti väheneks Tobini idee rakendamisel valuutakurssidega manipuleerimine. Suurem osa Aasia riike ei peaks enam järgima Jaapani eeskujul kodumaise valuuta välise väärtuse kunstlikult madalal tasemel hoidmise poliitikat. Kuna pangad läkitaksid maksuosa valuutaspekulantide kanda, oleksid ka riikide majandused võimalike kriiside ja krahhide vastu palju paremini kaitstud. Keskpangad saaksid Tobini idee teostumisel juhtida omamaiste turgude intressitasemeid vastavalt tegelikele majandusindikaatoritele.

Riiklikud kulutused. Maksustamise kõrval peetakse n-ö tehnoloogilise tööpuuduse ning ebapiisava nõudluse tekitatud probleemidega toimetulekuks riiklike kulutuste suurendamist. USA majandusteadlase Paul Samuelsoni arvates on senini just riiklike kulutuste suurendamine olnud ainsaks mõjusaks vahendiks «ebapiisava nõudluse kuradi ninapidi vedamisel». Sellega seoses on IMF võrrelnud valitsuste kulutusi viimasel sajandil. Majanduslike ja sotsiaalsete näitajate (sh keskmine eluiga, tulude võrdsus, haridus jms) järgi tõusis üldine heaolutase kuni 1960. aastateni. Pärast seda pole edasine riigi rolli suurenemine enam oodatud ja paljuloodetud efekti andnud. Tagasihoidlikuma valitsuse kulutuste ja SKP tasemega riikides on madalam tööpuudus ning vähem varimajandust. Igal juhul on kindel, et turuhälvete neutraliseerimisel tuleb pöörata peatähelepanu sellele, et ressursikulud ei ületaks võimaliku vahelesegamisega kaasnevaid kulusid.

Sigakapitalislik vastuväida Nr 3: mida rohkem riik mind toidab, seda rohkem ootan temalt toitu ja boonuseid!

Samas ei stimuleeri avaliku sektori kulutuste kärpimisest ja eelarvedefitsiidi vähendamisest tulenev tõenäoline intressimäärade alanemine ettevõtteid rohkem investeerima. Uute töökohtade loomiseks tehtavaid kapitalimahutusi mõjutavad rohkem turunõudlus ja kasumiväljavaated. Kui tarbijaid ei piisa, muutuvad madalad intressimäärad veelgi tähtsusetumaks. Nii võib sageli pidada majanduse tasakaalustatud arengu mootoriks pigem tootmise stimuleerimist. Pakkumisepoolne majanduspoliitika võiks rajaneda USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia väljapakutud nn nõrgumisteooria argumentidel.

Alandades tootmiskulusid ja sedakaudu mingi toote hinda konkurentsitihedal turul, hakkab nõudlus kasvama. Suurem nõudlus tingib suureneva toodangu, mis omakorda nõuab rohkem tööjõudu. See aga vähendab tehnoloogilistest muutustest tulenevat mõju, mida tooteühiku kohta vajatava tööjõukulu kahanemine avaldas tööhõivele. Isegi kui hinna alanedes ei kasva märgatavalt nõudlus kauba järele, mille tootmise protsess on ümber korraldatud, toob see ikkagi kaasa eelised, sest tarbijad võivad hinna alanemisega säästetud summasid kasutada teiste kaupade ja teenuste ostmiseks.

Pimesi ei tasu midagi uskuda. Niisiis tööhõive ikkagi suureneb. Tehnoloogilised uuendused, edasiminek tootlikkuse vallas ning tagatipuks veel alanevad hinnad genereerivad juurde piisaval määral nõudlust. Olekski nagu kõik korras, kuid seda ainult juhul, kui uute töökohtade loomine ületab kaotsiminevate hulga. Vastasel korral osutub tehnoloogia nõrgumine naiivseks ja liigoptimistlikuks ettekujutuseks. Seepärast ei tohiks tunnistada sajaprotsendiliselt õigeks majanduse ühtegi paradigmat. Pole ju näiteks piisavalt selge, mis saab siis, kui täitub paljude (?) unistus suuremast jõudeajast. c

Kristo Reinsalu on Ühispanga analüütik
1 George Bushi valitsuse tööministrilt on eesti keelde tõlgitud raamat «Piirideta maailm».
2 Sümbolanalüütik on Reichi tähenduses isik, kes tegeleb probleemide väljaselgitamise, nende lahendamise ning kõiksugu strateegilise vahendamisega asjassepuutuvatele isikutele.

Laisa ja vähehinnatud toimetajana piirdun kolme labase vastuväitega, lugeja arvamused on aga alati ootatud.